Nagu lubatud, hakkab igapäevasemaid postitusi ka tulema. Õppides välisülikoolis puutume me kokku sellise vahva organisatsiooniga nagu ESN - Erasmus Student Network, mis tegelebki välisüliõpilastega. Siiski, üllatus-üllatus, meie koolidel ei ole sellist asja :) #absurd. Seega me hoiame silma peal, mida teised ülikoolid korraldavad ja käime ja teeme nendega, kui on kusagil käia ja midagi teha.
Sel korral ühinesime Corvinuse ülikooli üliõpilastega ja läksime Ungari parlamendihoonet seestpoolt jõllama. Vau.
Kui inimesed kogunesid, oli võimatu aru saada, kes on kust pärit. Pakkusime, kes võiks eestlased olla. Pärast tuli välja, et panime täiega puitu, kuid kaks eestlast oli seal küll. Parlamendihoones pidime esitama isikut tõendava dokumendi ja niimoodi jäi meil silm Eesti omade peale, nemad nägin meie omasid ka ja nii me tutvusime. Tüdruk TTÜst ja poiss, kes õpib üldse Maastrichtis. Mingil imelikul põhjusel tahtsid nad, et ka meie räägiksime omavahel inglise keeles. Ega jah, eesti keel ongi nii 2003. Meie jaoks olid nad esimesed Eestist pärit Erasmuslased, keda kohtasime. Kahjuks läks lõpp kaootiliseks ja ei jõudunud kontakte vahetada.
Me maksime külastuse eest 1000 kohalikku ehk umbes 3 eurot, 3.5 dollarit, 402 jeeni, 2,5 naela, 245 ruupiat või 88 Tšehhi krooni. Summa teisendamine toimus vastavalt blogi vaatajaskonnale. Isegi giid oli selle sees. Saime kõrvaklapid, sest grupp oli päris suur - vähemalt 30 pead. Alguses oli turvakontroll ainult ühe väravaga. Kellil oli vaja just sel päeval harakas olla. Mähkis ikka korralikult turvavärava juures.
Meie jaoks oli parlament seest oodatust palju uhkem ja ilusam. Kullaga poldud kokku hoitud. Ungari parlament on üks suuremaid parlamendihooneid Euroopas ning kõrgeim hoone Budapestis(Basiilika tipuga).
Vahepeal oli ruum, kus ei tohtinud pilti teha, seal oli Ungari pühakroon ja teised regaalid. Krooni otsas olev rist on kõver, tuuril saime teada ka miks. Krooni kaitsesid kaks hästi pikka eriväelast, vahetus on iga tunni järel, ööpäevaringselt. Neist pidi hoidma vähemalt kahe meetri kaugusele. Siiski koperdas Karl ikkagi pidevalt kusagil 20 cm kaugusel neist, ise alles pärast sellest aru saades. Sinist silma ei saanud ja kondid jäid kah terveks, seega 2m või 0.2m - Ungaris vahet pole.
Meil on väljas olnud paar nädalat hall ja vihmane. Täna tuli päike taas välja, juhhuu, toas on kohe valgem ja energiat palju rohkem, loodame, et nii ka jääb.
Kahjuks nii ei jäänud ja blogi postitamise päeval on jällegi ilm hülgehall.
Sõna parlament hääldus peaks olema umbes nii: oršaagdüüleeš või oršaaghaašž
Peab tunnistama, et kuigi seest oli päris uhke, vähemalt see osa, mida meile näidati, siis väljas ja õhtul tuledes tundub suurem ja võimsam.
Pärast käisime matkapoes head ja paremat piidlemas ja seejärel tegime kohvipausi. Kellil on viimasel ajal kohvihullus tulnud. Ise ta muidugi ei tunnista seda.
Me ei taha kõike ka näidata, muidu kui külla tullakse või ise lähete turistitama, pole enam nii põnev. Tundub mõistlik, eks?
Tsaubakaa,
K&K
Hellooo!
Oleme oma esimeselt soojamaa reisult tagasi, puhkusest puhanud ja valmis muljetama. Kõigepealt peab mainima, et postitus on oi kui pikk, seega mine tee heaga paar võikut ja kohv/tee. :) Ja postituse alguses nagu näha, on ka video, mida võib ka lühikokkuvõtteks vaadata. Video on enamus ajast rütmis aga vahepeal paneb ka omasoodu. Melomaanid kuulavad ja vaatavad omal vastutusel!
Videos on klippe Siam Pargist, Loro Pargist, El Teide vulkaanist, ooceanist, lainetest, Kellist, Karlist, kividest, putukatest, mutukatest, tossust, pilvedest, linnadest, autusõidust ja nii edasi ja tagasi. Siiski on ka palju seda, mis videosse ei jõudnud. Aa, ja vaadake ikka HD-s,on kohe vahvam.
Alustagem. Miks Tenerife? Kuna jaanuaris kummalgi kooli ei olnud, siis mõtlesime, et teeks vähe pikema reisi ja kuskile, kus on sel ajal soe. Ega palju valikuid ei ole: Tenerife, Tai või Florida. Tenerifele lendamine oli kõige soodsam ning sellepärast ka selle kasuks otsustasime. Lootsime, et saame ööbida couchsurfi või airbnb kaudu üpriski soodsalt, kuid nii see kahjuks ei läinud. Leidsime ainult ühe abielupaari, kes oli meid nõus majutama. Sellest aga hiljem.
Algselt oli plaanis sõita ühistranspordiga saarele ring peale kuid hiljem jõudis ikkagi kohale, et see ei ole just kõige mugavam ja targem variant. Hakates rendiautot otsima, jooksime vastu ühte väga suurt seina, seina, kus oli kirjas: "ei rendita alla 25-aastastele". Õigemini, kui pappi on, mida köhida, saab ka seda. Pärast pikka tuhlamist Karl the Almighty leidis autorendifirma, millega ei kaasnenud lisakulutusi olles noor. Kuid hind see-eest oli korralik. Seejärel kargaski meile pähe, et "ohh, sebime pereauto ja magame autos!" Meie endi Mazdas oleme Eestis maganud, seega teadsime, et pole hullu. Õnneks saime ühelt Otepäält pärit ja Tenerifel juba pikemat aega elavalt naiselt kaks magamiskotti ja olimegi valmis minema.
Autot rentides on autode nimekirjas erinevad autod ning alla on tärniga kirjutatud; or similar. Ilmselgelt saime me midagi sarnast. Saime Opel Zafira :D Korralik lahmakas. Aga väikeste lisadega, (küsisime toidupoest pappkaste) sai temast väga mugav koht, kus magada. Pappkastide eesmärgiks oli täita tühimik, mis jäi kahe allalastud istmerea vahele. Töötas paremini, kui oskasime arvata. PS! Saime ise iga päev valida ilusa vaatega ööbismiskoha. Või siis ilusate parkimisjoontega parkimiskoha.
Auto, millega oleks mõistlik Tenerife kitsastel tänavatel liigelda ja parkida
Saades lennuki peale hakkas stjuard rääkima nagu ikka ja ütles, et lend kestab kuus tundi. Me vaatasime korraks kohkunult üksteisele otsa, sest olime arvestanud viiega. Me vahetasime ajavööndit vahepeal ja sellega ei olnud me arvestanud :) Lennuk meenutas kohati lasteaia Pääsupesa (vms) lasterühma Karumõmm (vms), sest lapsi oli lennukis tõesti palju. Siiski olid nad enamasti täitsa tublid. Saime isegi nats magada. Kohale jõudsime suhteliselt hilja (lend hilines ka), seega sel õhtul käisime magamiskottidel järel, ostsime süüa ja otsisme ööbimispaiga. Kõige keerulisem ülesanne oli leida üles baar, kust saame kätte magamiskotid, sest polnud aadressi, mille järgi suunda võtta. Teadsime, et ta on väga rannas ja hotell Iberostar on lähedal- pole just palju, mille järgi minna, aga hakkame me saime! Leidsime lähedal asuva kämpa ala, kuhu ööbima jääda.
Igatahes, olime siis meie autos, meisterdasime võikusid õhtusöögiks ja vaatasime South Parki, kui meie kõrvale tuli üks buss. Nägi välja nagu hipsterite matkabuss, arvasime, et meile tulid naabrid. Välja tuiskas üks noor tüdruk ning tõmbas püksid maha ja kükkas auto kõrvale. See oli naljakas vaatepilt. Kui tüdruk püsti tõusis ja meid talle vastu vahtimas nägi, kohkus nats ja pani punuma. No kui on nii suur häda, siis mis sa teed. :)
Costa Del Silencio
Esimene päev tegudel, hommikul oli null plaani. Panime GPSi sisse lähima ranna ja läksime kaesime järele. Kuulsime isegi Eesti vanamemmesid rannas rääkimas. :) Japp, nii see on. Väga väga palju oli seal põhjamaade vanureid, aga samas, kus neid ei ole. Seda küll, et me kuulsime väga palju eesti keelt, mis oli meie jaoks harjumatu, sest Ungaris räägime omavahel seda ,mida sülg suhu toob(paha, jah, me teame, aga olge nüüd, kui teil oleks salakeel, kas te ei kasutaks seda ära?:)) ja seal seda teha ei saanud. Vähendas väljamaa tunnet, kui aus olla.
Ilm oli tuuline, seega ürpris jahe. Katsusime natukene niisama lebotada ja päikest võtta, kuid sellest väga midagi välja ei tulnud(lihtsalt ei oska päikest võtta) mistõttu läksime vaatama, mis ümbruses veel on.
Ööbimispaik. Enamus ööbimispaigad olid sellised, kuid kõigist pilte pole. Vahel ei tule lihtsalt selline asi meeldegi.
Meie kõrval oli karavaniga üks pere(valgevene ja saksa mash-up), pereisaga sai natukene vesteldud ka. Jagas meile õpetussõnu, kuidas me peaksime, nagu tema, elama jumalale, mitte rahale. Viilis meie küsimusest pidevalt kõrvale, millega ta elatist teenib. Tema jutus leidsime ikka teri, mida üles nokkida ka, aga samas jättis ta meile kohati silmakirjaliku mulje- kasutab hüvesid, mida ise taunib. Kaks nädalat hiljem, kui seal mööda sõitsime, olid nad endiselt seal, meile jäi mulje, et nad reaalselt elavadki aastaringselt selles autokodus. :) Ja seda juba 10 aastat.
Playa de la Americas/ Siam Park
Veetsime lõunas - turistilinnades väga vähe aega. No ei läinud peale. Hotell, hotelli otsas ja turistidele suunatud poed ja lõpmatu palju baaridesse/restodesse"sissekutsujaid", neil tõenäoliselt on vähe kobedam nimi ka, aga see ei tee neid rohkem meeldivamaks. Me läksime sinna eesmärgiga lõbutseda veepargis.
Olles lõunas, on "must" Siam Park ehk Euroopa suurim veepark. Meiegi veetsime seal pool päeva. Ilm oli väga kuum ~28 kraadoškat, jahedama ilmaga oleks seal raske lõbutseda, sest basseinivesi on soojem kui ookeanivesi, kuid mitte oluliselt (umbes 15-17 kraadi). Seega päike küttis ihu kuumaks ja siis oli hüva vette plärtsatada. Erinevaid atraktsioone oli päris palju ja väga erinevaid. See oli tuus, et GoPro võis peakinnitusega radadele kaasa võtta, kuid enne tuli allkirjastada omavastutuse paber. Saime päris häid kaadreid ja oi kui naljakas on endi reaktsioone pärast kuulata.
"Lazy river" oli noo liiga laisk meie jaoks, aga seal oli üks lahe kiire osa, mis lõppes akvaariumi all.
Meie jäime väga rahule, seal on palju teha, seega jõudsime vist ainult ühele rajale teist korda. Nüüd peaks see laienemisele minema, vaevalt olemasolevat osa tervenisti kinni pannakse, seega saab ikka minna. Appikene, peaaegu oleks unustanud: Jaanuaris ei ole järjekordasid. Vapustav! Ei, päriselt, kui käisime eelmisel aastal Gretega Linnanmäki lõbustuspargis, pidime nii kaua järjekordades passima, et igasugune viitsimine kadus kiiresti. Seal, aga pidime 2-4 mintsa ootama ja alla me juba vuhasime.
San Juan
Väike lõuna ja mõnda vahvat ööbimispaika otsima. Lõpetasime tillukeses linnakeses. Tenerife on üldse üks imelikult asustatud saar. Seal on väike linn, väikse linna otsas, piiridest pole võimalik aru saada. Isegi kui jõuad suuremasse linna, ei ole sellest aru saada, sest majad on ikkagi madalad, tänavad kitsad.
ISIS, sa vä?
uuuh, praaegu võtaks küll Oreo ja karamelli jätsu. Neid putkasid on loomulikult igal pool, aga jäätis on nii hea, et lausa Kelli tahtis. (Need, kes ei tea, Kelli on veits kahtlane, talle ei meeldi jäätis, aga küll ta õpib)
Esimene ujumaskäik! Olime "kergelt" üllatnud kui soolane vesi ikkagi on. Vesi oli jahe, aga seda on ta aastaringselt, seega väga vahet pole :) Me hüppasime ja nautisime laineid, seega ei hakkanud kiiresti külm.
Vulkaanilise päritoluga liiv. Need, kes paradiisirandasid otsima lähevad, peaavad kahjuks pettuma,
Masca
Pärast ujumaskäiku võtsime suuna Los Gigantese peale, jõudsime linna ja nägime gigante (suuri sirgete "seinadega" kaljumürakaid), kuid Kellile oli Tripadvisorist mulje jäänud, et nende peale saab minna, seega läksime otsima seda kohta. Kohta, mida tegelikult pole olemas :) Seega jah, njetu pilte.
Sõitsime ringi ja nägime viita Masca peale. Oh, tore, niikuinaa tahtsime sinna ka minna. Vähe me teadsime, milline tee sinna viib. Ütleme nii, et Kelli sai auto pikkuse ja laiuse osas tunnetuse päris hästi käppa. Tee oli väga kitsas ja kuidagi imemoodi, ma ei ütleks et päris kaljuservale, aga üpris kõrgele mäe servale oli ta ehitatud. Sinna mahtus kõrvuti täpselt kaks autot. Meile tulid isegi bussid vastu ja osad matkakorraldajad lasid juba väga uljalt seal ringi. Kui noorel autojuhil on vaja õppida kallaku pealt kohapealt minekut ja auto tajumist, siis Masca ja Tenerife üldse on perfektne koht selle jaoks.
Vaade oli loomulikult ilus ja võiks isegi öelda hingemattev, haha, meie Lõuna-Eesti küngastelt noored, pole midagi sellist veel näinud. Päris chüül.
Peamine fotograaf oli meil taaskord ilmselgelt Karl, seega Kellil ei jäänud vahest muud üle, kui lihtsalt üritada ilus olla ja vaadet nautida.
Garachico
Värsket kala ja mereande sõime ja mekkisime nii palju kui võimalik. Tenerife stiilis kartul on soola sees püherdanud koorega keedukartul. Peale visati traditsioonilis kastmeid - meile täitsa meeldis.
Taaskord pisike linnake, sel korral juba päris põhjas. Käisime sealses turismiinfos läpparit laadimas, ja ajalehti/prožüüre võtmas. Noor neiu, noo pakuks vanuseks 27-28 valdas vähemalt viite keelt(hispaania, prantsuse, inglise, saksa, prantsuse), aga noh, meid polnud seal kui näiteks venelased tulid. Pani täitsa mõtlema, et oleks tore ju vähemalt kolmas keel ära õppida. :)
ca 1000 aastat vana draakonipuu
Puerto De La Cruz
Keskmisest suurem sadamalinn. Kaardipeal täitsa piraka linnana tunduvat, jätsime auto natukene kõrgemaele ja kõmpisime ranniku poole. Teepeale jäi meie üllatuseks päris suur ja vahva kirbukas.
Põhilised saareelanikud
Puerto De La Cruzist mõned kilomeetrid ülespoole asus linnake La Perdoma, kus elasid meie võõrustajad, kelle leidsime läbi couchsurfi. Meid võttis vastu abielupaar, naine venelane(30), mees hollandlane(28) - järjekordne mash-up. :) Kusjuures nad on koos olnud kokku 1,5 aastat, seega meie olime selles seltskonnas vanapaar. Igatahes, mõlemad on väga toredad ja spirituaalsed inimesed. Kuna spirituaalsed, siis ka natuke teistsugused, heas mõttes.
Esimesel õhtul, kui sinna jõudsime (Taaskord, koha üles leidmine vajas head vaistu) jõime teed, jutustasime natukene ning seejärel viisid võõrustajad meid ümbrusega tutvuma. Nende kortermaja taga olid apelsini, avokaado ja igasuguste juurikate kasvatused/põllud. Kutt käib pidevalt raksus, külmkapp on apelsinidest ja avokaadodest pungil :) Mingi imelik roheline asi, mille nime me kahjuks ei tea, kasvab neil maja ees seinal nagu ronitaimena ja see siis kannab mingit juurikat mida järada. Õhtusöögiks viskasimegi lihtsalt igasusgused juurikad riisiga kokku. Hakkasime köögis juurikaid, kui vaatasime kõrvale ja tšikk määris enadel avokaadot näkku. Jällegi, huvitav. Oleme seda tagasiolles ka harrastama hakanud. Riisimöksi, mitte avakaado värki :)
Vaade nende katuselt Puerto poole
Kuigi enne nende juurde minekut me käisime Puerto peal ringi, siis ei jõudnud väga palju näha, sest ilm oli väga palav ja otsustasime hoopis ujuma minna. Sellest polnud üldse lugu, sest järgmisel päeval läksime neljakesi läbi Puerto ühte pigem salajasse randa. Kuna naine oli alles saanud töö segway giidina tegi ta meile tuuri mööda Puertot - me olime tema katsejänesed. Meie ülesanne oli võimalikult palju küsida, et ta saaks turistide küsimusteks valmistuda. Karl oli suureks abiks, Kelli.. noh, tahaks öelda, natukene ikka, aga noh jah. :)
Meie lemmikrand- vähe inimesi, liiv oli megapehme ja mõnna, lained olid suured ja vesi soe. Mida veel tahta?
Volcano Del Teide
Tenerifele minnes polnud me täitsa kindel, kas lähme sinna ning kui lähme, siis kuidas lähme. Kondliga saab ka mingi punktini, aga see maksab päris palju ja see ei oleks päris õige kogemus kah. Pluss selleks, et täitsa tippu minna, peab olema luba. Uurisime netist, et Jaanuari omad olid kõik välja jagatud, aga kui ööbida mäel 3270 meetri kõrgusel asuvas Refugios, ei pea luba olema. Puhtalt sellepärasst, et enne kella 9 hommikul ei ole luba vaja ning kui seal ööbid, siis hakkatakse kell 6 hommikul pimedas kõmpima, et päikesetõusuks tipus olla. Nii me ka tegime. Kuid sellest kohe lähemalt.
Valmis minekuks! u 2300 meetri kõrgusel
Internetis oli kirjas, et hostelini on umbes 4-tunnine matk. Algus läks meil väga libedalt, olime graafikust ees. Kuid siis jõudsime õige ronimiseni. Väga suure nurga all 2,5 km. Ütleme nii, et elu pikimad 2,5 km. Kohati tahtis süda suust välja hüpata ja aru ei saanud, miks me sinna läksime, aga üles me jõudsime. Oh, happy day!
Imelikul kombel ei ole meil Refugiost väljast pilti, aga ta on oma väga lihtne punastest telliskividest maja. Põhimõttelt on ta ainult voodikohad ja köök, kus saab vett keeta ja toitu soojendada. Eesruum oli lahti, kui pärale jõudsime, kuid vets ja köök olid kinni. Köök avati kell 17 ja toad kell 19. Me ronisime üles megasuper kergelt. Meil oli kaasas kaamerkott, näeb välja nagu tavaline seljakott, aga alumine kamber on polsterdatud. Riided olid kõik seljas, toiduks oli õhtul ja hommikul turbokad, paar õuna ja müslibatoonid. Seal olid küll snäkimasinad, aga need olid hirmus kallid. Väike Twix oli näiteks 3 eurot. Me olime arvestanud, et saame oma veevarusid seal täiendada, aga kohale jõudes tuli välja, et kraanivesi pole joodav. Seega pidime ostma ühe 0,5 liitrise vee 3 euroga. See oli ainuke asi, mida ei osanud oodata.
Igas toas oli 6-7 narivoodit. Meie öö ei möödunud kõige paremini, sest olime kohe ukse kõrval, mis oli lahti ja Karli nägu külmetas. Kelli ajas koguaeg üles kõrval naris olev mees, kes saagis (norskas) sajaga. Pidi nende nari neli korda raputama. Hommikuseks äratuseks oli meeste vetsust kostuv kätekuivatusmasin.
Kell on 6.00 ja oleme valmis minekuks, kõik oma praht tuli kaasa võtta loomulikult. Tagasi tulles tuli meile vastu mees, kes võttis meid hostelis vastu, seljakott seljas ja rühkis kondlite poole. Tõenäoliselt sellepärast ta ongi nii kallis, et ta on väga kättsaamatus kohas. Kui kedagi huvitama hakkas, siis öö ühele on nädala sees 21 eurot, nädalavahetusel 25. Kondliga üles-alla oli 27 eurot nägu, kui ma ei eksi. Me tahtsime ikkagi tippu minna ja kogemust saada.
Kolm sommi ronisid valel päeval üles. Te oleks pidanud nende nägusid nägema, kui neile seda öeldi. Õnneks polnud kõik voodid täis ja nad ei pidanud alla ronima.
Enne minekut ostisme endale taskulambi, sest minek oli kottpimedas. See vaade linnale ja tähistaevas - miski, mida pole võimalik kirjeldada.
Kuna oli pime ja silt oli meie poole seljaga panime ühest kohast täiega puitu, kui sellest aru saime, siis oli korraks kerge hala. Kuid saime end kokku võetud ja peagi leidsime õige suuna kätte, sest oli valgemaks juba läinud.
Kui esimese otsa tulime kiiremini kui tahvlid näitasid, siis hommikuse osaga läks kauem. Võibolla ei olnud tippu minek sisse arvestatud, ei tea. Üles me igatahes jõudsime. Üles jõudes esimene asi, mida märkad/tunned on väävlihais. Ise lõõtsutad ka ja siis hingad väävlit sisse. Päris ebameeldiv. Väävlitoss tegi aga tipu ilusamaks ja lahedamaks.
Kohtasime ka eestlaseid oma retkel. Sama teekonna olid ette võtnud ema ja poeg. Naine oli abikaasaga sügisel Tenerifele kolinud ja poeg tuli nüüd küll. Väga toredad :)
Tipp! 3718 meetri kõrgusel.
Teide vari, ulatub umbes 200 kilomeetri kaugusele. Päris lahe, või mis!
Väga kaua üleval olla ei saanud, sest hakkas vaikselt jahe. Üldiselt meie riietest: Karlil olid pikad püksad, kellil jooksuretuusid. Seljas pusa ja kevad-sügis tuulekas, kindad käes ja müts peas. Üldiselt oli väga hea, kuid tipus higisena seistes hakkas aja pikku jahe. Üleval nägime poissi, kes oli teksatagi ja teksa lühkaritega. Värises seal nagu haavaleht. Ull vend, pigem rumal.
Pai, Teide, Pai! Kui Pisa torni pole, siis mis sa teed.
See on see sama 2,5 km pikkune rada ülevalt. Tegelt on see järsem kui paistab, ausalt ka. Seal kus hele liiv on, seal lõppeb. Allaminek oli kõvasti lihtsam, kuid teadagi, on see liigestele ja reielihastele raskem.
2,5 km tehtud. Nüüd veel nats jalutada. Ilmselgelt oli tee pikem, kui mäletasime :D
Kokkuvõtteks võime öelda, et kuigi see oli mõnes kohas päris raske, siis vaade ja just see eneseületus on see, mis paneb inimesi sellist asja tegema ja teeb/muudab tasuvaks. See oli maailmas kõrguselt kolmas vulkaan. Esimesed kaks on üllatus-üllatus Hawaiil. Euroopa riikide kõrgeimate tippude kohatabelis on ta seitsmes. Nüüd meil ongi plaan neid tippusid selles tabelis vallutama minna.
Meie jaoks oli tee matkarajani ja tagasi hullem kui ronimine, sest see oli nii pikk ja käänuline - halb hakkas. Aga alla saime tulla 30 km vabakäiguga. Miks mitte :)
Ou my! Me käisim seal tipus ära? Parim tunne
Allajõudes oli meil kere päris hell ja käisim lähimas restoranis endeid premeerimas.
Tagasi Puerto De La Cruzis ehk aega LORO PARQUE´iks
On selline asi nagu Twin ticket - Siam Park + Loro Parque. Koos on odavam. Üks on lõunas, teine põhjas, seega pigem ikka koostööd teha. Loro Parque´i (tõlkes pmst Papagoi park) läksime päev pärast vulkaani otsast allatulemist.
Park on väga suur ja tegevust jätkub. Kõigepealt panime kirja, mis kell show´d on, et kindlasti midagi maha ei magaks.
"Mis vahid, habemik?"
Esimene show oli mõõkvaalade oma. Meile väga meeldis, et seal räägiti juurde ja näidati ekraanil inglise ja saksa keeles nende kohta - kuidas elavad jne. (seda tehti iga show juures).
Loomashow´d ja loomapargid üleüldse on väga hell teema. Paljude arvates on see loomapiinamine ja vangistamine. Meie arvates see nii ei ole. Muidugi oleneb ka pargist aga Loros seda väita küll ei saa. (Võibolla lindudel olid vähe väiksed puurid) aga need, kes showsid teevad on äärmiselt intelligentsed loomad, vaevalt see neile üle jõu käib. Inimesed, kes neid treenivad on nende parimad sõbrad. Nad saavad mõnuga süüa, paitusi, musitusi, hellust. See ei ole nagu Tais, kus elevandid saavad piitsa, et nad inimesi oma seljas veaksid. Absoluutselt mitte.
Loro Park on annetanud miljoneid ja miljoneid eurosid ohustatud loomade ja liikide päästmiseks. Seal on palju informatsiooni nende tegevuste - loomade ning looduse kaitsmiseks ja sälitamiseks tehtu kohta ja tulevikuplaanide kohta. Meie jaoks ei ole nad pahalased, pigem vastupidi. Aga see on ainult meie arvamus.
" Tahan suureks saaades delfiiniks saada"
Pole vist rohkem võimalik kade olla, kui Kelli oli selle tüdruku üle :D :D
Merilõvid viskasid täiega kildu
Pinksid
Ahjaa, üks papagoi puur oli suurem kui mitu maja kokku, jalutasime nende puuris
Pealinn - Santa Cruz
Teise nädala keskel oli maxlevel laisk päev. Võtsime hotellis toa, käisime söögil järel ja lebotasime.
Tenerifel võib ka valgeliivaranda kohata - päris Sahara kõrbest. Mõtlesime, et lähme päevitame ja võtame asja rahulikult, kuid loomulikult tulid pilved siis kui meie sinna jõudsime. Lõime natukese aja pärast käega ja läksime linna. Peame mainima, et üldiselt on Tenerifel väga hea ja lihtne autoga liigelda ning parkimiskohti leida. Parkmine on kusjuures peaaegu igalpool tasuta. Kuid pealinn oli hullumaja, null parkimiskohta. Pika vaeva peale leidsime õnneks, aga noo ma ei tea... :)
Värskest kalast seal puudu ei tule, seega pidi sushi ära proovima. Võime vist lausa öelda, et parim sushi mida söönud oleme. Oehh, nii hõrk(naljakas sõna), praegu kirjutades hakkab sülg jooksma.
Candelaria
Pärast pealinnas töllamist, otsisme taas ööbimiskoht väiksemas linnakeses. Meile ei meeldinud pealinn, isegi ei tea päris täpselt miks. Massidega oleme harjunud, kuid võibolla ei seedinud neid puhkuse ajal. Igatahes, leidsime sellise kauni koha.
George Clooney teki meile pizza kahm
Mingi pioneerilaager vantsis läbi linna
Väike kohv rannas. Leidsime sellise vahva koha, kus inimesed tellisid kohvi ja siis fritüürist läbi käinud taigent. Meie saime tasuta mekkimiseks. Kuid enamik tellisid kaks kandiku täit. Nii need mäest üles ja alla rühitud kalorid tagasi tulevad :)
Montana Roja
Kohe lõuna lennujaama taga on peaaegu nudistide rand( ma ei tea kuidas seda nimetada), seetähendab, et nudistid on lubatud, kuid väga palju on inimesi, kes ei ole alasti. Me pidime ka ikka minema ja pervi mängima aga kahjuks või õnneks me väga midagi siivutut ei kohanud :)
Viimase öö veetsime samas kohas kus esimese. Viimasel päeval tegime auto puhtaks, viisime magamiskotid ära ja jalutasime natukene veel rannas enne lennujaama minekut. Lennujaamas andsime auto tagasi ja kobisime ootama. Sel korral hilines lend pool tundi. Kui sinnaminek oli päevane lend, siis tagasitulek oli õhtune ja nagu ikka oli lennuk täidetud mudilaskooriga ja seekord olid nad päris pahased. Repertuaariks oli neil mitte "Ta lendab mesipuu poole" , vaid "Ta lendab ja tahab räigelt jonnida". Taevas oli lennu ajal selge ja nägime öiseid linnasid, mis olid päris lahedad ja nägid välja nagu närvirakud. Lend saabus pärast keskööd. Õnneks ööliinidega joppas ja saime kohe busside peale. Kodus olime kell kaks. Kelli läks järgmisel (tegelikult ikka samal) päeval kella üheksaks kooli, et õpsiga kohtuda ja enne koolimaja vaatas ta meile ning avastas, et õps oli saatnud meili, et kohtume järgmisel nädalal. Läks hästi :)
Sellelt reisilt ostisme ja võtsime suveniire. Enamasti ostame endale postkaardid ja Karl pin´i(rinnanõela), sel korral ostsime lisaks banaanipuust käsitsi tehtud fotoalbumi, Karl kaelakee, käterätiku(üleval supermani pildid) ja Kelli jalaehte(kilpkonnad :)) Lollust sai ka kaasa haaraatud - must liiv, käbi ja kivid Teide otsast. Mõni sugulane sai ka manti, aga eks see, kes pakiese saab, see teab.
Lõpetuseks siis veel niipalju, et päris lahe reis oli. Peredele soovitame. Praegu järgnevateks aastateks natukene teised plaanid, kuid kui tagasi minna, siis plaanime raha teistesse tegevustesse panna ja teistsuguse reisu teha, aga vaevalt suudame ühes kohas püsida :)
Selleks semestriks, ei ole meil väga kultuurseid nädalavahetuste "get away´sid" plaaneeritud. Meil vähe teistsugused kurjad plaanid, seniks aga mõtlesime, et katsume rohkem oma Budapestis väljaskäikudest pisemaid postitusi ka teha.
Boonuspilt: haruldane liblikas Karl hommikul enne kookonist lahkumist
