Buna!

Olles just Ungari kõrgeima tipu matkalt tagasi tulnud, tuli jutu käigus välja, et Karlil on teisipäeval nädala viimane loeng ja Kellil oli nkn "k week" ehk vaba nädal koolist. Eestis kutsutakse seda iseseisva õppimise nädalaks. Igatahes otsustasime juhusest kinni haarata ja minna iseseisvalt õppima Rumeeniasse. Esmaspäeval tuli mõte, teisipäeval planeerisime ja pakkisime, kolmapäeva hommikul kell viis asusime teele. Sihtkohaks võtsime väikese linna nimega Victoria, kust meie matkarada alguse sai. Teekonna kestvuseks seitse tundi, pausidega natukene kauem.

Me oleksime nagu ajas tagasi läinud, sest nägime kümneid tööhobuseid kündmas ja vedamas nii inimesi kui muud manti. 

Victoria, mis peaks nagu idee poolest olema mägilinn on reaalsuses hoopis täiesti horisontaalis. Nimelt põhjas, kuhu me läksime, läheb mägi väga järsku üles, lõunas, aga sujuvamalt ning seal pidid õiged mägikülad olema. Igatahes, otsisime raja algust, lootuses, et sealt leiame kaardi ka, kuid rada algas sealt, kus oli viimane maja. Otsustasime linnakesse tagasi otsima minna, sest ilma kaardita ikka ei saa.

Viimase maja juures nägime kahte meest asjatamas, üks vanem (ca 60, nägi välja 75) ja teine noorem, umbes 26 ja 4 kuud. Kelli pakkus välja, et küsime nende käest, kust kaarti võiks saada ja kas siit ikka läheb rada. Karl arvas, et nad ei räägi inglise keelt, aga meie üllatuseks rääkisid mõlemad väga head inglise keelt. Isa ja poeg olid oma suvemaja korrastamas, et seda siis hiljem maha müüa. Nad ei olnud küll Victoriast pärit, aga ütlesid, et vast sealt kuskilt kaarti ikka leiab. Vanem meesterahvas, kelle nimeks Marcell pakkus välja, et kui tagasi lähme, siis võime oma auto nende hoovi panna. Poja nimi on Andrei.

Sõitsime tagasi linna ja käisime postkontoris, tanklas, toidupoodides, lootuses leida kuskilt omale pädevat kaarti. Lõpuks saime selle hoopis ühe hotelli restoranist kuhu Kelli oli igaksjuhuks sisse astunud. Nii palju siis meie ajalisest plaanist. Tagasi raja juurde jõudes juhatasid isa ja poeg meid nende hoovi ja me hakkasime sättima. Tegime vaese mehe lamineerimist ehk tõmbasime läbipaistva teibiga kaardi üle. Nad andsid ideid ja rääkisid mida ümbruskonnas teha ja näha ka. Nad olid väga üllatunud, et me lähme, sest üleval külm ja rada raske. 

Saime liikuma alles kell neli pärastlõunal, kõndisime 2,5 tundi. Tõusime 500 meetrilt, umbes 1400 peale, ehk terve aeg oli korralik tõus!

Vesi tulele, telk püsti ja chill

Järgmine päev. Õnnelik nägu küll, et mägedesse teel, aga nagu ka näha on seal päris palju metsa maha võetud. Igal pool oli paljad mäeküljed, sest presidendil on firma, mis müüb puidust tooteid (vähemalt nii rääkisid meile kohalikud). Seetõttu panime me muidugi ka natukene puitu, sest märgistustega puud olid maha võetud ja meie soetatud kaart polnud up to date. Üldse olid rajamärgistused üpris halvasti leitavad, vähemalt nendel radadel, kus meie käisime, 

Olukorra hindamine, kuidas takistusest mööda saada

Otsustasime "läbi" tulla

Jõudsime esimeste lumelärtsakateni üpris kiiresti

Me olime tegelikult sinisel rajal, kuid kuidagi sattusime punase kolmnurga peale.(Kaardil ei läinud need kaks rada tegelikult kokkugi) Küll aga näitas kaart, et punane kolmnurk viib ka soovitud asukohta. Otsustasime siis minna edasi mööda rada, mis ei olnud plaanis.

Parim vesi

Pärast umbes 2,5 tunnist kõndi punasel rajal, otsustasime tagasi pöörduda, sest rada oli väga võssi kasvanud; noored puud ja põõsad teel ees, korralik seiklusrada, korra suutsid isegi Karli täitsa vasta maad suruda. Kell hakkas juba nii palju saama, et oli viimane hetk tagasi pöörduda, me ei teadnud kui kaugel oleme ja kas meil on üldse võimalik lõpuks kuskile telki panna. Kelli ikka jonnis natukene, sest käed kõik kriimustatud ja andsid tunda, kuid jah, lõpuks sai aru, et Karlil õigus. 

Olime teel tagasi, kui hakkas müristama, ja kuidas veel. Jõudes kohta, kus olime valesti läinud, saime aru, kust päris tee läks. Me ei pannud seda tähele, sest seal oli prügi maas ja seletasime, et oleme vist õigel teel, sest inimtegevust on näha. Võis ka karutegevus olla. Nojah, mis seal ikka, hakkas vihma sabistama, otsisime ruttu enam-vähem sirge pinnase ja lõime laagri püsti. Õnneks väga suurt vihma ei tulnud ja õigepea saime väljas lõkke teha ja lumest märjad jooksutossud ja sokid kuivama panna. Katsusime olla hoolsad, aga Kelli suutis ikkagi  matkasokkidesse korraliku augu põletada ja seda just siis, kui need olid juba kuivaks saanud. Karl kärsatas natukene kosse. :) 

Öösel ja hommikul oli tuul, mis huilgas nii kõvasti, et äratas öösel üles ja lõi telgi tugivaia sissepoole. Hommikuks ei läinud paremaks, seega otsustasime pikalt magada, tegime hommikusöögi alles kell 11, mängisime laevade pommitamist ja asusime teele kell 14, meie õnneks sel ajal vaibus ka tuul.

Olime umbes 2000-2100 meetri kõrgusel (Kõrgeim tipp on 2544m), kui Karl pani jala maha ja ütles, et peame lume pärast tagasi minema. Kelli oli kaks korda juba libastanud, mitte et ta ise oleks sellest väga hoolinud. Olime uhked, et nii kaugele olime jõudnud oma botastega. Pärit riigist, mille kõrgeimaks tipuks 318 meetrit, siis see loodus ja vaade oli meie jaoks juba tasu omaette.

Otsustasime siis samal päeval täitsa alla auto juurde kõndida, et järgnevatel päevadel ümbruskonnas natukene turistitada. 2100 meetrilt 500 peale. Natukene maad alla minna ja allaminek meile väga ei meeldi :D Mingi hetk otsustasime kõndida tagurpidi ja oi kui palju lihtsam see oli. Sel õhtul ja järgmisel päeval andsid lihased isegi tunda. Rumeenia on karuriik, seega raudselt mõni karu piilus meid ja vaatas, et need vennad on liiga imelikud, et lähemale minna. Tegelikult me natukene ikka muretsesime karuga kokkusattumist, metsas olles tegime imelikke häälitsusi ja rääkisime kõva häälega, et mõmmik teaks, et hääle poole pole mõttet minna. Ka kaks meest, kelle hoovi me auto panime hoiatasid, et pigem koguaeg mingit häält teha. 

Jõudsime natukene enne kaheksat auto juurde tagasi. Seega, me hakkasime liikuma pärastlõunal ja ikkagi õnnestus 6 tundi matkata. Tegime ainult kaks väikest pausi, mil sõime šokolaadibatooni ja muud misket. Otsisime teelt ka mõned rohelised oksad, et vahukommi küpsetada. Proovisime põletil, kuid sellest ei tulnud väga midagi välja, peab ikka lõkkel tegema, siis mõnusad.

Joogipaus ja näopesu jääkulma veega.. nii mõnus

Paparatso piilus

Õhtul läksime tagasi Marcelli maakoju. Nad olid ka veel seal. Tegime lõket ja jutustasime. Kelli rääkis pigem pojaga, Karl isaga. Kokkuvõtlikult võib öelda, et isa usub absoluutselt igat vandenõuteooriat, mis eksisteerib. Nad kutsusid meid endi koju õhtusöögile ja pakkusid öömaja. Me katsusime viisakalt keelduda, aga ei lastud. Seega läksime nende juurde. Vanemad on üleüldse taimetoitlased, poeg ei ole. Sel hetkel oli neil paastuaeg, seega ei söönud ka poeg liha. Meile pakuti, meie arvates väga maitsvast, suppi ja loomulikult oli pärast suppi veel pearoog ka.

Pühapäeva hommikul lahkusime nende juurest ja läksime läbi ühest Rumeenia "draakula" linnast. See on natukene suurem kui Tartu, suure ja ilusa vanalinnaga. Sibiu oli 2007 aastal Euroopa kultuuripealinn. Sinna pumbati korralikult raha ja paljud hooned taastati. Seal oli just sel nädalavahetusel mingi üritus olnud ja väike laadake oli veel püsti. Ostsime endale suitsuliha ja vürtsipekki, hinnad olid loomulikult väga head.

Ämblikmaja