Veeraketid Doonaul

Hallou!

Seekordne postitus ei räägi ei Budapestist, ei meie korterist ega ka üllataval kombel veinist ja viinamarjadest. Ei. Eelmisel kolmapäeval otsustasime minna pühapäevasele süstamatkale Doonau peale, et tasakaalustada ebatervislikku eluviisi tervislikuga. Ja mis spordiala oleks kehalise võimekuse tõstmiseks parem kui 7 tundi jõe peal istumist? Just, ei olegi! Jah, meie vähemalt arvasime, et lähme rahulikule allavoolu ulpimisele, kus väga rapsima ei pea...

Oli pühapäeva hommik, 13.september. Juba hommikul tundsime Kelliga, et õhus on palju ärevust. Poollahtisest aknast tuli sisse kurjakuulutav tuuleiil, mis justkui üritas meid hoiatada, et hoidke oma piip ja prillid. Tegelikult ei vasta need esimesed kaks lauset tõele, sest me olime kell 06.30 ärgates liialt väsinud ja uimased , et tähele panna kurjakuulutavaid tuuleiile ja seda, et ärevusetase õhus oleks kuidagi kõrgem. Kell 08.00 pidime olema raudteejaamas, et kohtuda teiste sportlike noorimmigrantidega Ungaris ning siis üheskoos kell 08.20 rongi peale astuda. Budapestis hakkab meile kombeks saama see, et me jõuame igalepoole vähemalt 20 minutit varem. Ka seekord ei olnud erand. Siiski see meid ei heidutanud, sest see andis meile aega teha raudteejaamast pilte, mida me sinna niisama tegema ei läheks.

Peale umbes tunniajast rongisõitu Ungari Elronis (rongid olid täpselt nagu Eestis ainult punased) jõudsime oma sihtkohta. Siiski ei pannud rong meid kahjuks maha Doonau ääres liivasel rannal vaid keset väikest külakest (umbes Võru suurune). Sealt tatsasime edasi 30 minutit, et jõuda Doonau äärde, kus meid ootasid meie ustavad veeratsud koos aerudega. Jõe äärde jõudsime me kell 10.14. Seal toimus kiire instruktaaž, mille käigus õpetati meid aerutama. Labadega pulga käsitlemine selge, liikusime vee peale. Jah, emad ja isad, meil olid päästevestid seljas.

Algselt oli meil plaanis kogu grupiga läbida umbes 32km lõik. Siinkohal peaks ka mainima, et Doonau on olenevalt kohast 15-20 Emajõge lai ehk tegu on meeletu tuulekoridoriga. Muidugi seda juhul kui on tuuline ilm, mis meid ka pealelõunat tabas. Seetõttu tekkis tihtipeale olukord kus sõites allavoolu liikusime me ikkagi tagasi alguspunkti poole. Samuti kaasnesid tuulega ka üpris suured lained, mis meile pakkusid pigem nalja ja lõbusamat sõitu. Tugeva tuule tõttu otsutati distantsi vähendada 25km peale, sest edasijõudmine muutus kohati väga raskeks. Siiski oli kogu ettevõtmine oma aega ja kulutusi väärt, sest matk oli lõbus ja lihasevalu järgmine päev ka väga tunda ei andnud. Ühesõnaga soovitame soojalt, kui peaksite kunagi Doonau äärde süstaga sattuma. Meile maksis matk kokku 27 eurot/nägu, mille sees olid transpordi piletid, süstad, varustus ja instruktaaž.